Heidi Kakko: järgmise 10 aasta jooksul võiksime näha Eesti esimest teadusmahukat ükssarvikut

05.February.2021

Teadlased lahendavad suuri ja päevakajalisi probleeme ning nende lahenduste rakendamine äris omakorda toetab Eesti ambitsiooni tõsta majanduse lisandväärtust. Teadusmahukad ettevõtted vajavad aga turuvalmiduseni jõudmiseks laiapõhjalist koostööd ja tuge. Nende toetamiseks on TalTech, Tartu Ülikool, Tehnopol ja Tartu Teaduspark üheskoos loonud projekti Põhjanael. Unikaalse kiirendi pilootprogrammi eesmärk on viia teadusmahukad ettevõtted mentorvõrgustiku abil uuele tasemele, aidates üheksa kuu jooksul jõuda neljal tiimil turu- ja investorvalmiduseni. Samuti on programmi sihiks luua pikaajaline koostöömudel, mis oleks aluseks ühise kiirendi loomisel.

Heidi Kakko, kes lööb Põhjanaela projektis kaasa mentorina, rääkis meile lähemalt, mida programm endast täpsemalt kujutab ning kuidas teadusmahukas ettevõtlus erineb “tava-ettevõtlusest”. Kakko on Startup Inkubaatori pikaajaline mentor, BaltCap Growth Fundi partner, UniTartu Ventures nõukogu esimees, Euroopa Innovatsiooninõukogu Fondi investeerimiskomitee liige ning Eesti Teadus- ja Arendusnõukogu innovatsioonipoliitika komisjoni liige.

Mis täpselt on teadusmahukad tehnoloogiad?

Tegelikult ei olegi täpselt võimalik vastata, missugused tehnoloogiad täpselt teadusmahukad on, sest nimekiri võib väga pikk olla, aga ka oluliselt erineda lähtudes küsimuse kontekstist. Inglise keeles on mõiste „deeptech“ ehk süvatehnoloogia, eesti keeles oleme kasutanud selliste tehnoloogiate iseloomustamiseks ka „kõrg- või tipptehnoloogiad“. Sisuliselt mõistame teadusmahukate all selliseid tehnoloogiaid, mida iseloomustavad aeganõudev ja kapitalimahukas arendustegevuse protsess ning suurem teadmatus või risk selle tehnoloogia paikapidavuse või rakendatavuse osas. Igal juhul on kindel, et sellised tehnoloogiad ei valmi paari aastaga ja nende väljatöötamisel on kaasatud valdkondlikud teadlased ning neil on eristuv intellektuaalomand, mis on tavaliselt kaitstav patendi (või paljude patentide) näol. Kõige lihtsamalt on teadusmahukad tehnoloogiad need, mis püüavad lahendada praktilisi probleeme väga kõrge innovatsioonitasemega protsessiga ning mille aluseks on tippteadus. Heaks näiteks siinkohal on geeni- või kosmosetehnoloogiad, aga ka kvantarvutid ja nanotehnoloogiad.

Miks Sina Põhjanaela projektiga liitusid?

Sest Põhjanaela projekt on väga põnev! Muidugi ka täis väljakutseid. Peamine väljakutse ongi, kuidas rakendada teadus mõne praktilise probleemi lahendamiseks nii, et teadusarenduse vaatega meeskond saaks juurde ärilise vaate ning suudaks arendada lisaks tootele või tehnoloogiale ka ärimudelit. Teaduse liikumine ettevõtlusesse mõne olulise väljakutse lahendamiseks tehnoloogia arendamise kaudu on mind paelunud pikka aega – ma olen 12 viimast aastat püüdnud kaasa aidata sellele, kuidas teaduse teadmised ja oskused saaksid innovatsiooni kaudu muuta tavaelu paremaks. Minu isiklik teekond algas Eesti esimese riskikapitalifondi juhtimisega eesmärgiga investeerida innovaatilistesse ettevõtetesse ja loomulikult me eeldasime, et sellised ettevõtted kasvavad eelkõige välja ülikoolidest ja teadus-uurimisasutustest – Tartu Ülikoolist, Tallinna Tehnikaülikoolist, KBFIst jt. Tänaseks tean, et kindlasti kasvavad, aga see protsess on aeglasem ja keerulisem – nii nagu teadusmahuka tehnoloogia arendaminegi. Praegu aitan ma kaasa nii mentorina Põhjanaelas ja Tehnopol Startup Inkubaatoris, aga ka Tartu Ülikooli nõukogu ja UniVentures Tartu nõukogu liikmena, et teaduses välja töötatud intellektuaalomandi saaks suunata ettevõtlusse ja innovaatilised ettevõtted leiaksid tee turule.    

Miks on Sinu arvates oluline toetada teaduse siiret ettevõtlusesse?

Teadlased, kes suudavad näha ja lahendada kompleksprobleeme, suudavad sama lähenemise baasil innovaatiliselt käsitleda ka päriselu kitsaskohti. Teaduse siire ettevõtlusesse võimaldab lahendada reaalseid probleeme nii, et selleks tekiks ühiskonnale laiem kasu ja et toimimismudel oleks jätkusuutlik. Tavaliselt on teadusprojektid finantseeritud teaduse toetusrahade kaudu – kas siis riigi või riigiüleste institutsioonide eelarve eraldiste kaudu. See töötab hästi ja tõenäoliselt ainuvõimalikuna baasteaduse jaoks, kuid järgmiste tasemete – teaduse rakendamise jaoks – on hädavajalik jõuda finantseerimismudeliteni, mis teeniksid jätkuvalt raha. See ongi teaduse siire ettevõtlusesse – teadusest välja kasvava tehnoloogia baasil suudetakse luua tooted ja teenused, mille eest keegi on valmis püsivalt maksma. Põhjanaela projekt ühelt poolt innustab neid kitsaskohti veel täpsemalt leidma ja teiselt poolt annab ärimudeli analüüsimise ja testimise raamistiku ehk aitab leida viise teadusest väljakasvava tehnoloogia finantseerimiseks ning probleemi lahendamise eest tasu küsimiseks.

Mis seisus meil Eestis hetkel teadusmahukate tehnoloogiate valdkond on ja miks?

Eestis on viimasel ajal hakatud avalikult diskuteerima, mis kasu Eestile meie teadusest on – et teaduse finantseerimise mahu suurendamine peab olema põhjendatud sellega, et teadus peab andma rohkem kasu majandusele, konkreetsemat tuge Eesti SKP kasvule ning meie ettevõtete konkurentsi- ja ekspordivõime suurendamisele. Sama lähenemine on välja toodud ka Eesti teaduse, arendustegevuse, innovatsiooni ja ettevõtluse (TAIE) strateegias – et mõõdaksime seda, kuidas teadus aitab kaasa innovatsioonile ja ettevõtete konkurentsivõimele. Olles lähedalt seotud paljude ettevõtmistega, võin kinnitada, et liigume positiivses suunas – järjest rohkem on teadusest välja kasvamas harg- või võrseettevõtteid (spin-offe) ja juba tegutsevatel ettevõtetel on järjest suurem huvi uuemate tehnoloogiate vastu – mitte ainult mujal väljatöötatud tehnoloogia rakendamise, vaid ka ise innovaatiliste tehnoloogiate arendamise vastu. Meil on nii Tartu Ülikooli kui Tallinna Tehnikaülikooli näol terve pikk nimekiri alates Regiost, Asper Biogene’st, Icosagenist kuni Crystalsoli, Defendeci ja paljude teisteni.

Teaduse siire ettevõtlusesse võib toimuda ka tegutseva ettevõtte poolt teadus-arendustöö nõudluse kaudu. Üks kõnekas näide on Ruth Oltjeri juhitud Chemi-Pharm – keemiatööstuse ettevõte, mis toodab valdavalt puhastus- ja desinfitseerimisvahendeid, kuid on jõudsalt liikumas ravimitööstuse suunal, et tuua turule koroonavastane sprei. Loomulikult me tahame, et neid oleks veel rohkem ja edulood oleksid maailmatasemel. Selleks on vaja kogu ökosüsteemi tuge – piisavat teaduse rahastust, aga ka riskikapitali raha selleks, et investeerida kõrge riskiga teadusmahukatesse tehnoloogiatesse ning ärilise vaatega tuumikmeeskondi ja võrgustikku, mis aitaks tehnoloogiatest kasvatada maailmatasemel edukaid ettevõtteid. Mitmed uued algatused on sellele suunatud – nii Põhjanaela projekt, Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli/Tehnopoli juurde loodud investeerimisettevõtted ja teadussiirdemeeskonnad, teadusmahuka ettevõtluse kiirendid ja selle teadusmahukate idufirmade fookusega loodav uus investeerimisfond, mille vajalikkusest oleme juba rääkinud mitu aastat.

Kas saaksid tuua näite mõne teise riigi praktikast teadusmahukate tehnoloogiate ettevõtlusesse toomise toetamisest, mida võiksime ka Eestis järgida?

Parima praktika osas vaatavad kõik loomulikult Ameerika Ühendriikide poole – kuidas sealsetes tippülikoolides ja -tehnoloogiakeskustes on loodud tugisüsteemid, mis aitaks kõrgtehnoloogial kiiremini ärimaailma liikuda – nii läbi ettevõtluse koostöö tegutsevate ettevõtetega kui ka ise väljakasvavate idufirmade kaudu. Suurepärane näide on Stanford Research Institute, aga ka kõik teised sarnased uurimis-arendustöökeskused, kus on teadlikult loodud süsteemid ja protsessid, et vähendada probleeme ja kitsaskohti, mis võivad tekkida uute tehnoloogiate arendamisel toodeteks ja teenusteks.

Euroopas on heaks näiteks Rootsi, kus näiteks Uppsala Ülikooli juures sellele teemale palju tähelepanu pööratakse. Ka riigi seadusandlus on teadlaste loodava intellektuaalomandi õigussuhete reguleerimisel toetav motiveerides teadlasi intellektuaalomandi kaudu. Euroopas teevad kõik riigid selles suunas püüdlusi ja ka Euroopa-üleselt on pingutused suunatud Euroopa riikide teaduse ja ettevõtluse konkurentsivõime suurendamiseks – nt EU Science HUB või EIC (European Innovation Council) – viimane neist on võtnud startup-lähenemise aluseks. See tähendab, et kõigepealt leitakse probleemid, mida kogevad innovaatilised ettevõtted turule jõudmisel ning seejärel toetatakse nii võrgustiku kui rahaga kõige innovaatilisemaid ettevõtjaid, kes arendavad läbimurdelistel tehnoloogiatel tuginevaid tooteid ja teenuseid, et neid aidata turule. Eesti jaoks on pigem küsimus, kuidas meie teadlased, innovaatorid ja ettevõtjad kõige paremini sellistele struktuuridele (kapital ja võrgustikud) ligi pääseks ja sellest kõige rohkem kasu saaks, sest kõiki vajalikke struktuure me ise üles ehitada ei suuda.        

Kuidas Põhjanaelas mentordatavatel tiimidel seni läinud on?

Põhjanaela tiimidel on edenenud seni ootuspäraselt – kõik eeldatud probleemid on tekkinud ning kõik raskused ja probleemid on selgelt olemas ja nähtaval. Teadusest väljakasvavate tiimide puhul on teada, kus on tõenäoliselt nende tugevused – tootes, tehnoloogias, arendustegevuses, ja kus nad rohkem tuge vajavad – sihtrühma identifitseerimises, toote ja probleemi/sihtrühma/turu vastavuse testimisel ning meeskonna arendamisel. Sealt edasi saab juba keskenduda erinevate ärimudelite hüpoteeside testimisele, kuid sinna jõudmine võtab reeglina eeldatust kõvasti rohkem aega ja vaeva. See on ka teadustiimidest välja kasvavate ja laienevate meeskondade jaoks mugavustsoonist väljatulek – ehkki teadlaste puhul, kes kogu aeg uurivad uut ja tundmatut, usume, et see ei tohiks ju liiga keeruline olla. Samas on Põhjanael pilootprojekt ehk selle käigus peakski kõik probleemid ja kitsaskohad veel selgemaks saama, et oleks võimalik välja töötada lähenemine, mis võimalikke hargettevõtete meeskondi kõige paremini nende teekonnal toetaks.    

Kas on mõni lemmiktiim endal välja kujunenud, kellesse enim usud?

Mul ei ole oma lemmiktiimi – mõnega olen ka vähem kokku puutunud, kuid juba selle pärast, et need neli tiimi projektis osalevad, on nad kõik minu lemmikud. Ma usun, et neil kõigil on oma võimalus – küsimus on pigem, kas nad kõik on valmis selleks üliinimlikult pingutama, sest idufirma ehitamine teadusmahukas valdkonnas ei ole mitte maraton, vaid pigem ultramaraton.

Mille poolest erineb teadusmahuka tehnoloogiaettevõtte mentordamine tavalise iduettevõtte mentordamisest?

Ma ei ütleks, et siin on liiga palju erinevusi teadusmahukusest lähtudes – me ei mentorda ju ettevõtteid, vaid inimesi – kõik asutajad on erinevad, kuid edukaid asutajaid ühendavad mitmed sarnased jooned. Nad on eesmärgile pühendunud, aga avatud meelega ning saavad aru, et edu võtmeks on meeskond – nii tuumiktiim kui ka laiem võrgustik, kellele toetuda ettevõtte erinevates arenguastmetes. Teadusmahukate ettevõtete puhul on see ajahorisont oluliselt pikem ehk seetõttu peab ka vastupidavust rohkem olema ning ajutisi tagasilööke tuleb võtta kui õpikogemust. Kuna ka teadusarendus on pikaajaline ning teadlased on harjunud, et eksperiment võib lõppeda negatiivse tulemusega, siis on siin teatud sarnasusi. Ärimaailmas on aga väga oluline vastus küsimusele, mida on ettevõtja negatiivse tulemusega lõppenud katsest õppinud ning kas selle kogemuse peale on võimalik ehitada uus ja edukam ettevõte. Mentorite ülesanne on aidata suurendada tõenäosust, et eksperiment lõppeks positiivse tulemusega ning tiimid oleksid suutelised kaasama kapitali selleks, et arendada teadusmahukas uurimistöö edukalt toodeteks ja teenusteks, millel on piisavalt maksvaid kliente, sest nad lahendavad nende jaoks olulist probleemi, või siis avavad uusi senitundmatuid võimalusi.  

Kas Eestis võiks olla potentsiaali mõne teadusmahuka ükssarviku tekkimiseks?

Kindlasti on ja ma usun, et me näeme seda läheme 10 aasta jooksul kindlasti. Tõenäoliselt kiireminigi, teades kui palju ülipõnevaid teadusmahukaid iduettevõtteid on välja kasvamas ning kui toetavaks oleme Eestis suutnud iduettevõtluse tugisüsteemi ja keskkonna arendada.

Teadmiseks

***
Põhjanaela programm on toetatud riigihanke „Eesti iduettevõtluse ökosüsteemi arendamine ja iduettevõtjate arenguprogrammid 2020“ Startup Estonia programmi (projekti number EU50651) raames Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest.